Taani. Mulle meeldivad l6bustuspargid. Eriti see Legoland. Mulle meeldib see tunne kui su jalge all ei ole mitte midagi ja m6tled.. ei, pigem loodad k6igest v2est, et see asi, millega sa parajasti ringi lendad, ei kavatse just nyyd katki minna. K6ige lahedamad on ikka ja alati Ameerika m2ed, nende vastu ei saa kunagi midagi. Kuigi kui Legolandi satute kuangi siis proovige kindlasti Power Builder 2ra, kui v2hegi sellised asjad meeldivad.
Ja v2ga tore oli j2lle Alexit n2ha, kuigi ma n2gin teda alles paar n2dalat tagasi. Ta on lihtsalt selline inimene kellega on v2ga m6nus koos olla. Yllataval kombel olen paari n2dala jooksul kohanud selliseid inimesi veel, kelle puhul ma tean, et kui aeg annaks meile v6imaluse, saaks meist parimad s6brad. Loodan ,et see j2tkub, sest kohevarsti l2hen ma 2ra laagrisse. 31 uut inimest.
Pean nyyd l6petama, elan teiste inimeste ajarytmis, mitte enda omas.

Krabis oli tegelikult vägaväga lahe. Oleks võinud kesta 2 nädalat, oleks saanud asja rahulikumalt võtta, vähem närvitseda ja rohkem uute tuttavatega mõnusalt aega veeta. Sest tegelt olid viimased päevad küll väga närvilised, need 250 ladinakeelset taimenime paari päevaga pähe õppida tundus liiga keeruline. Ja minu jaoks ta oligi, eriti nii vähese ajaga.
Aga kõige rohkem üllatasid mind ikkagi taaskord inimesed. Ma ei julgenud isegi loota, et nii lahedaid inimesi veel leidub. Kahju on sellest, et ilmselt nii mõndagi neist ma enam eriti ei näe. Ja mina veel kartsin terve laulupeo aja, et see praks tuleb väga üksildane ja igav.

Ja see laulupidu.. No lihtsalt ei ole sõnu, kõik oli täiesti ülivõrdes ja mitte ainult laulmise ajal, vaid ikka kõik, KÕIK!

Aga kui ma eile vaatasin tantsupeo DVD-d mille mu kallis uus sõber Taanist mu arvutisse unustas, olin ma ikkagi VÄGA-VÄGA kade! Neil tundub see tunne veel mitu korda võimsam olevat.. Ja pealegi saavad nad nii kaua koos olla, ja veel KOOS. Meie, lauljad, peame ennast alati mingitesse totratesse gruppidesse mitmeks-mitmeks tunniks jagama, nt aldid jne eraldi, aga kui ma tahan just kellegagi koos olla, kes laulab sopranis, tenoris või bassis? Niru värk, aga nuh seda asja ei anna kuidagi parandada. Aga kauem võiksime me ikkagi seal olla, asi pole jõudnud veel alatagi kui ta juba läbi on. Ja kui õhtul väikest laulmisega pidu teha, nagu kooriinimestel ikka kombeks on, ähvardatakse politseiga. Ühesõnaga, tore et mul Geen olemas on, muidu peaks öö läbi magama (mida otse loomulikult ka ei juhtunud :D ) ja päev otsa ilma parimate sõpradeta ühe koha peal seisma. Kallis-kallis Geen, kahju, et ma sind pühapäevasel kontserdil üles ei leidnud, ei saanudki koos sinuga laulda..
Aga nuh, ikkagi oli laulupidu ülimalt lahe!



..Ja nüüd on mul siin paar päeva kodus olles kuidagi väga õõnes tunne. Tahaks kuhugi tagasi, aga ma ei suuda otsustada kuhu. Ja ega enam saagi..

Tripist.

Käisime siis eelmine nädal West Corkis (Corki maakonna läänepoolsemat osa nimetatakse nii). Sealne loodus on hoopis midagi muud siinsega võrreldes, kuigi vahemaa siit sinna on umbes 80 km-i. Palju äkilisem, karmim, metsikum, mägisem.

Üks kõige kauneimaid kohti oli Barley järv, mis kohalike arust asub suht madalal aga minu arust oli ikka päääris kõrgel mäe otsas. 780 jalga ei ütle mulle ja ilmselt ka teile eriti midagi, aga kui ma nüüd natuke googeldan, siis see on umbes 238 meetrit. Ja kuna meri on suhteliselt lähedal siis tundub see ikkagi päris kõrgel. Näeb ta välja selline:

Vaade teisele poole mäge, kust pidi meie väike punane auto üles ronima. Ma ausõna mõtlesin, et ta sureb ära :

Ja need lambad, kes igal pool turnivad:

Teine täiesti hingematva vaatega koht on Healy Pass. See on siis Iirimaa kõige kõrgemal asuv autoga sõidetav tee. Nagu alati, pole pildid pooltki nii head kui vaade ise, aga mingit aimu annab ehk ikka:

Ja jällegi vaade teiselt poolt mäge, kus on vasakul pool natuke näha sellist käänulist teed, mida mööda üles sai sõita (ilmselt peaksid pildi peale klikkama, et ta suuremana lahti tuleks, siis on paremini näha). Riikka ütles, et tal käed päris valutasid sellest pidevast roolikeeramisest:

Hellõu hellõu.

Well.. olen siin juba kuu ja 2 päeva olnud (mitte, et ma loeks :D ) ja pole väga netti saanudki. Alguses polnud netti ja kui me selle lõpuks saime, siis olin nii harjunud netita hakkama saama, et imelik oleks pidevalt jälle arvuti taga hängida. Ja aeg on nii kiiresti läinud ka..

Aga alustaks vist ikkagi algusest. Lend Tallinnast Stanstedi läks normaalselt. Stanstedis (üks Londoni lennujaamadest) pidin paar tundi ootama, a mitte eriti, sest see koti äraandmine jne võtab ka omajagu aega. A kui lõpuks lennukile saime, siis.. kellegil oli ilmselt palju ebaõnne, sest meid viidi Corki asemel hoopis Dublinisse. Ilmselt ilma tõttu, või midagi. Ma ei saanud midagi aru mida see kapten meile rääkis, tal oli mingi jube aksent + kõlarid sakkisid täiega. Ja ma ei kuulnud, et nad oleks meile midagi öelnud bussist, mis viib meild Corki. No igastahes sain ma lõpuks teada, et bussid on meile ikkagi muretsetud ja 4 tunnine sõit võis alata. Kui umbes tund aega oli veel jäänud, läks meie buss katki ja pidime tund aega ootama, et Corkist uus buss saabuks. Kui lõpuks kohale jõudsime, siis pidin veel takso võtma ja siia, Kinsale'i sõitma. Seega, väääga pikk reis oli. Ülimalt mõnus oli lõpuks voodisse maanduda.

Edasi on kõik suht normaalselt läinud. Lapsed on normaalsed, hästi kasvatatud. Kord on majas. Pahandusi eriti ei tee (no lastel vahest ikka juhtub natuke :P ), kedagi ei hammusta jne. Seega neil selles mõttes silma ei pea peal hoidma. Ja kuna nende ema oma ka enamuse ajast kodus, siis kahe peale saame päris hästi hakkama. Ilmselt oligi mind siia vaja rohkem koristama ning et Riikka ei peaks kogu aeg üksi olema ja üksi lapsi hoidma, sest John töötab Rootsis ja on seega enamuse ajast ära.

Ja mis siis veel rääkida.. 2 nädalat olen inglise keele kursustel käinud Corki Ülikoolis (UCC). Peale testi olin ma 5. ja 6. leveli vahepeal ja otsustati, et ma lähen viiendasse. Käisin seal nädala aega ära ja suht igav oli. Mingid hispaanlased ja teised tsikid rääkisid suht halvasti ja ei saanud eriti aru kuna näiteks Present Simple'it või Present Continuoust kasutada. Ja küsisid teisi ülimalt lihtsaid küsimusi pidevalt. Siis ma otsustasin, et kui on veel võimalus 6. gruppi minna, siis seda ma ka teen. Ja oli. Ja nüüd ma olen kuuendas grupis, kus on rohkem minu tasemega inimesi, kuigi kuulamistestis tegin neile kõigile ära. :D Ja lisaks on selles grupis meessoost isikuid ka. Ei tasu kohe midagi mõtlema hakata, lihtsalt.. olgem ausad, lõbusam on, kui on mõlemast soost inimesi. A noh, et sinna teisipäeviti ja neljapäviti kella kuueks jõuda, pean ma kodust ära minema kolmveerand neli, buss läheb Kinsales't pool viis, sõidab 40 min Corki, siis jalutan UCCsse. Asi lõppeb 8 paiku, aga buss tuleb tagasi alles 10. Iga kord pean võõõimalikult aeglaselt bussijaama poole kõndima, kuskilt midagi süüa krabama (sest sõin viimati umbes 3 paiku) ja niisama igavelma (tavaliselt loen raamatut). Lõpuks jõuan enne 11 tagasi Kinsale'i ja võtan takso koju, sest kodutee on ülesmäge. Suht jube mägi on(jubedam kui Toomemäe nõlv Lossi tänaval (see Kuradi ja Ingli sillaga tänav)).

Mu nädalad mööduvad suht kiiresti: alles oli nädala algus, siis tuleb tüütu Corkis ootamise päev, siis päev, kus ma olen eelneval ööl liiga vähe magada saanud, siis jälle tüütu Corkis ootamise päev, siis jälle päev kus ma olen eelneval ööl liiga vähe magada saanud ning siis nädala lõpp, kus ma ei pea midagi tegema ja võin magada nii palju kui võimalik. Teistel päevadel üritan 10 paiku magama jääda, et siis 7 paiku tõusta. Ja sedagi on minu jaoks liiga vähe :D Ausõna, ma armastan magamist.

Ja emmm... ongi vist kõik praeguseks. Ah jaa, liiklus on siin jube, seda tahtsin ka öelda. :D

Kuna pikem kokkuvõte eelnevast on tehtud, siis nüüd vb hakkan isegi uuemaid asju siia kirjutama. No tõesti, minu puhul ei või kunagi teada. A kui keegi nüüd su käest küsib, et "Ei tea kuidas Marisel ka läheb?" (no loota ju võib :D ), siis anna see aadress ja las loeb. Ja kirjutab midagi vastu ka.

Loodetavasti teil läheb seal ikka kõik hästi ning ei jõua ära oodata kuna teid jälle näen.

PS: Varsti ostan kaamera, siis näete pilte ka. Siin on tõessssti mega ilus!!!

Heihei

Ma tean, et ma pole siia enam ammu midagi kirjutanud. Ma arvasin kogu aeg, et pole eriti mõtet. Tavaline igapäevane elu.
Ja ma ei tea kas keegi üldse vaevubki enam mu blogi vaatama, sest juba paar kuud on siit vastu vaadanud üks ja seesama postitus.
Tegelikult tahtsin ma öelda seda, et kui meelde tuletada sisi see blog sai loodud suvel kui ma olin Järvseljal ja teid, mu kalleid sõpru (neid väheseid, kes üldse mu blogi lugeda on vaevunud), nii vähe nägin. Ja teist nii vähe kuulsin. Ja teie minust ka. Siis hoidin ma teid ju selle blogi abil minu maailmaga kursis. Varsti võib aga see uuesti juhtuda ning sisi hakkan ma jälle siia aktiivsemalt kirjutama. See pole küll lubadus, sest mulle ei meeldiks kui ma sellest kinni pidada ei saa mingitel põhjustel. Ja noh, teate mu mälu küll, võib juhtuda lihtsalt, et see veab mind alt. Aga ma püüan.
Eks te ilmselt teate ka millest jutt on nii et jääme ootama kuidas asjad kulgema hakkavad.

Tahe.

Tavaliselt tahan ma igasuguseid asju.  Näiteks praegu ma TAHAN koju. Kohe väga. Kuigi ma eile just tulin sealt. Lisaks tahan ma tavaliselt logeleda ning mitte keemiat õppida. Või siis tahan ma pärliloomakesi või ehteid valmistada. Või kududa, heegeldada, tikkida, nõelviltida.. mis iganes, peaasi, et ei peaks arvutama või teooriat tuupima.
Ah jaa, kui ma olen kodus ning vend perega on ka seal, siis ma tahan vaikust aga kui neid pole, siis tunnen ma ennast hüljatuna ning soovin, et ma ei oleks nii üksi.
Ning seoses selle kõigega tekkis mul küsimus, et kas inimene peab alati oma tundeid ja tahtmisi alla suruma ning tegema seda, mis on õige või on hoopis õige, et follow your dream?
Kes kurat teaks. Mina küll enam ei tea mitte midagi. Ei tea ma isegi seda kas ma olen vale eriala valinud või pean ma ootama ja lootma, et küll kõik kunagi paremuse poole läheb? Ning et ma ju ei tea mis mind mujal ees ootaks.
Praegu tean ma ainult kahte asja: ma TAHAN koju ning ma TAHAN, et mind armastataks.

Kodus on sinine taevas
Kodus on päike nii soe
Kodus on pilved kui laevad
Hellus sul põue siin poeb

Kui sind on tabanud mure
Või siis kui sul rõõmus meel
On kodu see, on kodu see
Küll sinna leiad tee

Kuhu sind viinud on tuuled
Kuhu küll ise ka läed
Koduseid hääli sa kuuled
Silme ees nurmi sa näed

Õhk linnuhäältest on tulvil
Ja järv mis sind kutsub veel
On kodu see, on kodu see
Küll sinna leiad tee

Vot siis. Ilus laul.

Sünnipäevapäevapäev

Sünnipäev on lahe päev. Eriti kui hommikul üles lauldakse tordiga ning saab küünlad ära puhuda ja värki. :) Suur tänu Teelele ja Geenile sellise uudse sünnipäevahommiku eest! Pole kunagi sellist olnud, ausõna. Ja kunagi pole mulle nii palju inimesi palju õnne kah soovinud. Mis siis, et netis, aga noh, ikkagi! :D Kuigi isiklikult kätte saada õnnitlusi on ikka oi kui palju parem.
Ja tänakski Renet, kes tuli eile peaaegu öösel, et mulle õnne soovida ning lill anda (lemmiklill, mis on lemmikvärvi ka veel! Ja täiesti juhusliklt :P ) just peale seda kui ma olin dušši alt tulnud ja juuksed olid jube sassi ja märjad :P Aga noh, ta ehk harjus ära sellega suvel. :P
Ja siis veel muidugi Ivot ja Airiini, kes tulid täna päeval kohale, et mind õnnitleda isiklikult. Ja Karinit, kes saab ehk homme kooki. Seda sama mille jaoks Geen küpsiseid oma kapis purustas, et äkki mina lähen vaatama et mida nad mässavad seal. :D See oli naljakas. Ma sain ju kohe aru mis värk toimub. :D Panin klapid pähe ja lasin ennast üllatada. :P Sest üllatused on üldjuhul toredad. :)
Ah jaa, tänan neid kaa kes mulle veel misiganes moel õnne soovisid või veel soovivad. Tänud südamest igal juhul!
Ja siis veel palju õnne kõigile eilsetele(Sonse, kallike), tänastele(onu Raivo ja Priit) ja homsetele(Tõnis) sünnipäevalastele! Teistele kah. Kõigil on õnne vaja. :P Ja ma pole nii kitsi, et ei jaga seda. :)


Kahjuks ma ei tea ühtegi NORMAALSET sünnipäevalugu hetkel, seega kuulake midagi väga ilusat ja kergelt kurva alatooniga. Omal vabal valikul, aga kuulake. Ja kuulake alati ikka sõnu ka. Näiteks Christina Aguilera - Beautifuli kuulan mina Gary Jules - Mad Worldi vahele.

Jah, mina olengi kurvameelsus.

Ma õpin siis keskkonnakeemiat edasi nüüd.