Krabis oli tegelikult vägaväga lahe. Oleks võinud kesta 2 nädalat, oleks saanud asja rahulikumalt võtta, vähem närvitseda ja rohkem uute tuttavatega mõnusalt aega veeta. Sest tegelt olid viimased päevad küll väga närvilised, need 250 ladinakeelset taimenime paari päevaga pähe õppida tundus liiga keeruline. Ja minu jaoks ta oligi, eriti nii vähese ajaga.
Aga kõige rohkem üllatasid mind ikkagi taaskord inimesed. Ma ei julgenud isegi loota, et nii lahedaid inimesi veel leidub. Kahju on sellest, et ilmselt nii mõndagi neist ma enam eriti ei näe. Ja mina veel kartsin terve laulupeo aja, et see praks tuleb väga üksildane ja igav.

Ja see laulupidu.. No lihtsalt ei ole sõnu, kõik oli täiesti ülivõrdes ja mitte ainult laulmise ajal, vaid ikka kõik, KÕIK!

Aga kui ma eile vaatasin tantsupeo DVD-d mille mu kallis uus sõber Taanist mu arvutisse unustas, olin ma ikkagi VÄGA-VÄGA kade! Neil tundub see tunne veel mitu korda võimsam olevat.. Ja pealegi saavad nad nii kaua koos olla, ja veel KOOS. Meie, lauljad, peame ennast alati mingitesse totratesse gruppidesse mitmeks-mitmeks tunniks jagama, nt aldid jne eraldi, aga kui ma tahan just kellegagi koos olla, kes laulab sopranis, tenoris või bassis? Niru värk, aga nuh seda asja ei anna kuidagi parandada. Aga kauem võiksime me ikkagi seal olla, asi pole jõudnud veel alatagi kui ta juba läbi on. Ja kui õhtul väikest laulmisega pidu teha, nagu kooriinimestel ikka kombeks on, ähvardatakse politseiga. Ühesõnaga, tore et mul Geen olemas on, muidu peaks öö läbi magama (mida otse loomulikult ka ei juhtunud :D ) ja päev otsa ilma parimate sõpradeta ühe koha peal seisma. Kallis-kallis Geen, kahju, et ma sind pühapäevasel kontserdil üles ei leidnud, ei saanudki koos sinuga laulda..
Aga nuh, ikkagi oli laulupidu ülimalt lahe!



..Ja nüüd on mul siin paar päeva kodus olles kuidagi väga õõnes tunne. Tahaks kuhugi tagasi, aga ma ei suuda otsustada kuhu. Ja ega enam saagi..