Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis..

..siis oli mul juba üks blogi. Ühes teises keskkonnas. Aga seal oli nii kurb olla üksi. Keegi (eriti Geen) ei saanud mind kommenteerida, ega midagi. Aga muidu seal oli tore. Sai panna, et mis laulu ma kuulasin kirjutamise ajal ja selle esitaja pilt tuli kah sinna. Aga nii kurb ja üksik olin ikkagi, jah. Ja siis Geen soovitaski mul siia tulla. :P

Aga täna sain ma süsti. Rääkisin seal selle õega juttu ja siis ta askeldas mu käe juures midagi ja järsku oli juba kõik. Mitte midagi ei tundnud. Siiamaani mõistatan, et kus see koht on, kuhu ta siis selle nõela suskas. No mitte ei saa aru. Mõtlesin ,et nad peaks hakkama küsima, et kas soovitakse valuga või valuta süsti, sest kui ma naudiks valu siis ma oleks pärast ju hullult pettunud olnud. Aga nojah, juba homme saan verd andma minna. Mida ma ka loodetavasti teen. Kui keegi minuga kaasa tuleb.

Tegelt ma võiks ju ka rääkida, et miks ma seda süsti siis õigupoolest sain. See oli nimelt puugivaktsiin. Ja seda selle pärast, et ma lähen metsa tööle. Järvseljale. Torni otsa. Taimeökofüsioloogia alaseid katseid tegema. Põõõõnev. Hakkan koos Renega elama. Veel põõõnevam. :D Naljakas tegelt. :P
Aga ärge lähemalt praegu küsige, kui seal juba olen siis tean rohkem rääkida. Tegelt ma mõtlesingi praegu, et kui seal netti saan vahest siis kirjutan blogisse ja siis need vähesed inimesed, kes mu elust huvitatud on, saavad siit lugeda. Kui ma msnis eriti ei saa käia juhuslikult või midagi.

Seda kaa, et mind teetööd närvi ei aja. Ma olen hoopis õnnelik, et teed saavad korda. Eriti see, et Koogile jõudis nüüd asfalt :P Tegelikult see tee on veel pooleli. Ja Tabiverre tuleb kah nüüd nii ilus puhas must asfalt. Ja rattateed ja värki. Ja tegelikult mulle meeldibki uusi põnevaid teid pidi rapsipõldude ja pärnaalleede vahel sõita.


Louis Armstrong- What a Wonderful World