Ülimalt kurb on mõelda, et koju tulles ei tule mulle enam küünte klõbinal vastu üks väike armas olevus, kes üritas alati õnnest oma häält ära klähvida ning liputas saba nii mis hirmus. Diivanitelt pole kah mõtet tema väikest kuju enam pilguga otsida.. Aga uste kraapimist kuuleme me ikka veel.. Isegi Järvseljal. Ema olevat isegi haugatusi ukse taga kuulnud.
Tänan, et olid meiega. Tegid need 4 aastat imeliseks.
Hüvasti..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar