Metsistunud Maris ja Maailm.

30.juuni 23:23

Kõigepealt tervitaks Helenet ning sooviks talle siinkohal ka palju õnne, sest tal ju ikkagi täna veel sünnipäev.

Niisis. Järvselja on tore ja ilus. Sellest ma tahtsin kirjutada. Ma ei tea kas asi on kohas või on see üldse nii, aga siin olen hakanud märkama igat rohuliblet, igat putukat, igat puulehte. Nad kõik on nii erilised ja omapärased ja ilusad. Sellest ma olen juba tegelikult kirjutanud. Aga ikkagi.. täna vaatasime Renega siinses pargis avatud silmadega ringi ning nii palju eriskummalisi puid ja taimi kasvab siin. Või nagu ma juba ütlesin, see võib igal pool nii olla. Näiteks, üks kask oli siin väikeste võilillelehtede moodi lehtedega. Ja siis sarapuu moodi asi oli siin roheliste õitega. Jällegi, ma ei tea kas ka tegelikult nii on. Imelik, ise tahan veel maalaps olla.
Tegelikult otsisime me sealt pargist üldsegi Wifit. Ükspäev oli. Täna ei leidnud. Wifi on nagu ära kadunud koer, keda me pidevalt loodame leida, vahest leiamegi, aga siis ta jällegi põgeneb meie juurest lootusetult. Sel nädalal oli mitu päeva kadunud. Ei teagi kes talle siis meie asemel süüa ja peavarju andis. Aga noh, eks keegi sealt Jahhilossi ümbrusest, sest tavaliselt hulgub ta kuskil seal kandis.

Aga igastahes, tagasi pargi juurde. Vaevalt olime me sealt välja saanud kui Rene nägi mingit looma. Arvas, et see on kass. Polnud. Minu terane (metsistunud) jahimehe (või naise ikka tegelt) silm ütles kohe, et see on kena koheva sabaga rebane. Valge tutt oli kah saba otsas. Rebane mis rebane. Tema kartis aga rohkem meid kui Rene teda (sest mina ju teatavasti ei karda ;) :D ) ning jooksis minema. Ei, mitte Rene, rebane jooksis hoopis minema.

Kui olime jälle Wifit üle pika aja Jahilossi juures kohanud ning tagasi tulime, nägime me aga nahkhiiri. Õigemini Rene märkas neid. Neid oli seal 4-5, täpselt ei teagi. Jällegi ühed imelised olevused.

Aga oravasabaga karu puu otsas polegi tegelikult veel näinud. Aga ühte mahajäetud saba nägin küll tegelikult puu otsas. Võibolla saab isegi sellest kunagi pilti tehtud kui mõni fotokas siiamaile jõuab. Aga tegelt, kui nüüd asjast tõsiselt rääkida siis kujutage ise ette oravasabaga karu ühelt puult teisele hüppamas. Kusjuures saba ja karu suuruse vahekord on samasugune nagu oraval.Imelik, et ladvad ära ei murdu. Parema kujutlusvõimega inimene on võimalik naerukrampe saama sellise pildi korral oma peas. Justtäpseltnagumina.

Ah jaa, sellega seoses meenuvad mulle ka mustikad. Kas te teate, et need on valmis? No muidugi mitte igas metsas, ikka neis päikselistemas. Just täpselt sellises mille meie leidsime. Söö palju jaksad ja ikka on niiiiii palju. Varsti teeme moosi kah.

Imelik on kirjutada kui kõik kõigub. Nojah, tegelt ei kõigu. Ja ärge kartke, ma ei ole purjus. Lihtsalt saage aru, pool päeva sai tornis veedetud. Lugesin seal ja ootasin järgmist mõõtmist. 1,8 raamatut on hetkeseisuga loetud. Ma ju ütlesin, et 6 raamatut pole palju minu jaoks. Need 2 on praegu krimkad olnud. Üks vene, teine ameerika oma. Mõlemal on oma head ja vead. Kui kedagi huvitab siis Anatoli Bezuglovi „Kiskjad“ loodusest ja taigast ning Helen McCloy „Kaks kolmandikku vaimu“. Võtsin nimelt paar aastat tagasi mõuks kõik kodus asuvad Mirabilia sarja raamatud läbi lugeda. Alustasin seda pikemaajaliseks kujunenud maratoni suurima klassikaga mis ma sealt välja valisin, ehk siis „Frankenstein“. Kirjanikku hetkel ei mäleta. Minge Googeldage, saate teada. Fantaasiakirjanduse alustala ning teerajaja.

Igastahes, ma teadsin kohe kirjutama hakates, et täna midagi head ei ole siit loota. Liiga metsistunud olen. Mõtted lendavad siia-sinna ning neid kinni püüda ning kirja panna õiges järjestuses ja huvitavalt on praegu väga keeruline. Loodan, et andeste. Tundsin lihtsalt, et midagi peaks kirjutama.


Kaotajad – Tahan olla öö